Gertrud Stein saatjaga

Kersti Kreismann ja Anne Veesaar Ammende villas 23. oktoobril. Ääretult sobilik keskkond just sellise ajastu ja selliste inimeste ellu kutsumiseks. Matisse ja Picasso seintel, Hemingway ja Steini vend naiste mälestustes. Palju meenutusi, nii ilusaid kui valusaid… Aga kõigest käis siiski üle Gertrudi ennast imetlev ja jumaldav suhtumine. Ta näiski teostavat end oma lähikondsete imetluse kaudu. Alice B. Toklas, keda olin varem pidanud pigem iseloomutuks varjuks Gertrudi seljataga, jättis aga mulje hoopis nutikamast ja elujõulisemast inimesest kui Gertrud ise. Gertrud Steini kirjutatud “Alice B. Toklase autobiograafia” oli vaatamata sellele, et teda oli igav lugeda, siiski hea tausta loomiseks. Kohati tundus, et Wells oligi oma näidendi sealt lausa maha kirjutanud. Mis veel meeldis, oli see, et naiste intiimsuhete teemat puudutati vaid riivamisi, mingiks kandvaks teemaks see õnneks ei kujunenud, nii sai tähelepanu hoida tolle ajastu, inimeste ja loominguliste suhete juures.