Teater, teater, teater…

Eesti teater kasvab ja kosub… Möödunud suve jooksul olen seda kogenud päris mitu korda.
Suve algul käisin Kurgjal vaatamas O’Neilli kirjutatud ja R. Baskini lavastatud “Iha jalakate all”. Mõnusalt tempokas, vürtsikas ja ehe teatritükk. Nauditavad olid nii Katariina Unt kui Rasmus Kaljujärv. Kark muutus etenduse kestel kuidagi pehmemaks (ilmaaegu, ma arvan), aga tore oli see, et lavastusse oli haaratud tundmatut külarahvast, kes lõi mõnusa tausta laval toimuvale. Minu mõte etenduselt lahkudes oli – Kuidas küll kunagi osati/suudeti nii head Draamat kirjutada (suurtäht taotluslik) ja miks seda tänapäeval nii vähe juurde tuleb…

Järgmine pärl tuli Tõstamaalt – “Pruutide kool“. Sügav kummardus nii Gerda Kordemetsale (autor ja lavastaja) kui Triin Tensole, rääkimata Laine Mägist ja Andrus Vaarikust. Selle etenduse muutis lummavaks nii lugu ise, kui tegijad, aga ka keskkond, kus seda mängiti – ilus-õdus mõisakool, saalist läbi avatud rõduuste ja -akende härmarduvale ent valgustatud mõisaalleele avanev vaade. Hirmus hea tundega sõitsime sealt koju, hing helge ümbritsevast ilust ja õnnelikud nii andekate inimeste üle…

Augusti lõpp Laitses maitses nagu lambalihapallid ja rohelise sibula kaste, lõhnas nagu naturaalne õunasiider ja liigutas meeli kui “Saatuse heidikute kuu” graniitvillas. Ja jällegi – super tegijad! Kersti Heinloo, Märt Avandi ja Jaan Rekkor. Äratuntavalt õuniililikud (E. O’Neill) peresuhted, mis esmalt masendavad ja kriibivad hinge, kuid loo arenedes pehmenevad ja inimlikustuvad. Kuigi seda peetakse järjeks O’Neilli autobiograafilisele etendusele ”Pikk päevatee kaob öösse”, tabab sealt tuntavaid paralleele ka “Iha jalakate all” tegelaskujude ja loo endaga. Mis mind aga üllatas, oli see, et erinevalt eelpool mainitust ei pakkunud “Saatuse heidikute kuu” sellist ootamatut lõpplahendust kui oleks oodanud. Kuidagi vaikselt oma voolusängi tagasi kulges see algul nii rahutuna näinud “mägijõgi”, kuidagi liiga lihtne ja igapäevane oli selle loo lahendus…

Suvise teatriralli lõpetas Hüüru mõisas “Head ööd, ema!” pisaraid kiskuv tragöödia. Huvitav koht oli valitud selle etenduse jaoks. Võibolla suvesoojal õhtul oli see vähe sõbralikum oma rohelise ümbrusega. Vihmasel, hämaral septembriõhtul aga mitte. Mängukoha väsinud-kulunud ilme, kitsas eesruum ja lihtne lavakujundus lõid juba ette raske ja masendava meeleolu, mida oodatav etendus veelgi süvendada tõotas. Ja seda ka tegi. Vaadates seda äärmiselt traagilist lugu esimesest reast, nähes kõigi nende emotsioonide avaldumist kui ka tagasi hoidmist nii lähedalt, ei olnud võimalik jääda puudutamata sellest valust, lootusetusest ja inimlikust traagikast.