Kokkuvõte ja tagasivaade

See kursus oli minu jaoks kasulik eelkõige seetõttu, et 

1) antud ülesanded panid mind mõtlema probleemidele, millele tavaliselt pole aega mõelda – millises vahekorras võiks kombineerida avatud ja suletud keskkondi? Kas avatud keskkonna puhul peaks eelistama hajutatud või hajutamata maastikku? Kui palju üldse peaks õpetaja/tuutor mõjutama õppurite valikuid oma õpikeskkonna loomisel?

2) Minu jaoks püstitus ka uusi küsimusi – kui avalik üldse üks õpiprotsess võiks/peaks olema? Mingil määral on see võrreldav avatud tunniga klassiruumis, aga on ju teada, et neid avatud tunde eriti keegi ei armasta, ei õpetajad ega õpilased. Kas sellest võib järeldada, et õpiprotsess on teataval määral intiimne tegevus…? Teine probleem, mille üle olen pikalt pead murdnud ning pole veel vastust saanud – kuidas tegelikult ennastjuhtivat õppijat kujundada? Kui praegu gümnaasiuminoori vaadata, siis 95%-l pole ennastjuhitavast õppimisest mitte vähimatki märki. Ennastjuhtiva õppija kasvatamine/kujundamine võiks olla järgmise kursuse teema. Eks ole?

Nüüd tundub, et uusi küsimusi on tekkinud rohkem, kui olen saanud vastuseid eelmistele küsimustele. Aga ega see vist väga halb ei olegi. On, kuhu edasi minna…

Rõõmsaid jõule kõigile!

6. nädal – personaalse õpikeskkonna loomine

Minu näidistöö on ajendatud reaalsest (häda)olukorrast. Töötades esimest aastat TÜ Pärnu Kolledzis tuleb mul hakata järgmisel semestril õpetama erialakeelt Ettevõtluse ja projektijuhtimise AÜ tudengitele. Kuna ma ise pole spetsiaalselt äri inglise keelt õppinud, siis tuleb mul seda teha koos tudengitega, kuid hea oleks, kui suudaksin neist paar sammu eespool liikuda.
Seega, minu näidisõppekeskkond saab kajastama Business English’i õppimist ja õpetamist.
Sihtrühm on tudengid, kuid kuna ka mul tuleb seda alles õppida, siis kohandan ta ka enda õpivajadustele vastavaks.

Skeem – http://www.gliffy.com/publish/1562784/
Keskkond – http://www.pageflakes.com/kat3z/25490654

Minu virtuaalne õpi-, õpetamis- ja elukeskkond

Paraku ei ole ma nüüd eriti originaalne ja väga uusi vahendeid siin kirjeldama ei hakka. Lähtun sellest, mida tegelikult teen ja kasutan.

 

Minu põhiline virtuaalne elukeskkond on koondunud Page*s-i, kuhu olen eraldi lehtedena koondanud kokku omaenda virtuaalse kodu, oma õpetatavate (gümnaasiumi)klasside lehed, ühe virtuaalselt läbiviidava konkursi lehe (Koolielu raames) ning nende e-kursuste lehed, millel ise osalen (k.a käesolev kursus).

Minu isikliku lehe täidavad valdavalt vood minu ja mulle oluliste inimeste blogidest, (uudis)vood Postimehest, Tiigrihüppest, Picasast jne. Oluline abivahend toimetulekuks on kalender, kus on kirjas nii virtuaalselt kui reaalselt toimuvate sündmuste tähtajad. Ka ühe oma vähem kasutatava mailboxi olen sinna ühendanud. Kui nüüd rääkida otseselt neist vahenditest, mida võiks pidada õppevahenditeks, siis neist nimetaksin Podcastingu – Splendid Speaking voogu. Seda kasutan ise ning ka õppetöös. Lisaks on sõnastik ja Wikipedia lehele lingitud. Loomulikult del.icio.us, ning oma märkmete ja mõtete kirjapanekuks Message board. See leht ei ole avalikuks tehtud ning toimib rohkem minu isikliku töölauana.

Hiljaaegu avastasin kaks e-portfoolio tegemise vahendit – Scrapblog ning Mahara. Paraku ei julge veel kummagi kohta öelda, et ma neid kindlasti kasutama hakkan. Mahara loogikale pole veel õieti pihta saanud, aga Scrapblog tundub natuke liiga “lilleline”. Nii et otsime veel…

Suletud õpikeskkonna kasutamise kogemusest, selle plussid ja miinused

Ma läheneksin sellele küsimusele pisut erinevalt ning võtaksin vaatluse alla kaks suletud keskkonda, mida olen kõige enam kasutanud ning püüan panna kirja nende kahe võrdluse.
Niisiis, Blackboard (ehk vana nimega WebCT) ning Moodle:

	Blackboard	Moodle
Võimaluste rohkus	Võimalusi on päris palju, aga neid tuleb osata üles leida ja kasutada.	Kõik võimalused kursuse ülesehitamiseks ja läbi viimiseks on kohe käepärast ning ülevaatlikult esitatud.
Aktiivõppe vahendite olemasolu	On olemas, aga nende tulemuslikuks kasutamiseks peab õppejõud rohkem vaeva nägema ja ise üht-teist leiutama.	Kõik on olemas, ainult kasuta – blogi, wiki, päevik (kasutada näit. õpipäevikuna), sõnastik, seminar, wimba, vood… Võimaldab kasutada konstruktivistlikku lähenemist õppetööle.
Foorum	Foorumi sissekandeid näeb ühe ühtse voona või tuleb neid ükshaaval avada.	Foorumi sissekanded esitatakse „nested“ kujul, mis võimaldab saada ülevaate kogu arutelust. Ühtlasi on iga sissekande juures näha autori pilt, mis võimaldab isiklikuma suhte tekkimist suhtlussituatsioonis
Jututuba	Võimaldab kasutada ka valget tahvlit, on „käetõstmise“ võimalus	Sissekanded on varustatud autori pildiga, võimalus salvestada vestlusi
Hindamisvahendid	Testid ja muud hindamisvahendid seisavad moodulitest eraldi, see samuti raskendab nende leidmist.	Teste ja muid hindamisvahendeid saab lisada mooduli sisse, loob tunde ühtsest tervikust.
Kasutamise lihtsus õppija seisukohalt	Eraldi paiknevaid üksusi on vaja otsida, õppur peab ise avastama, kus miski asub.	Äärmiselt lihtne ja õppijasõbralik keskkond, äraeksimisvõimalust pole, kõik on kohe nähtav ja kergesti leitav.
Kursuse loomise lihtsus	Suhteliselt keeruline, eraldi kohad õppematerjalide, linkide, meediavahendite jne jaoks. Keeruline on ka hilisem muutmine.	Väga lihtne, kõik mis teed, on kohe näha. Materjalide paigutamine avalehele on loogiline ja kergesti leitav kõigile. Vaja vaid loogilist struktuuri.
Atraktiivsus	Suhteliselt atraktiivne, disainer saab muuta nii värve kui valida erinevaid ikoone	Lihtne muuta kursus omanäoliseks kasutades erinevaid teemasid. Ka illustreerivate materjalide lisamine nii kursuse lehele kui materjalidesse on lihtne

 

4. nädal – Suletud õpikeskkonnad või administratiivsed abivahendid?

Enne kui alustan loetu analüüsimist, pean vajalikuks rõhutada, et minu poolehoid kuulub küll avatud keskkondadele, aga päris ära ei maksa ka õpihaldussüsteeme unustada. Eks neilgi ole omad head küljed ja tõenäoliselt leiab parima variandi nende kahe kombinatsioonis.

Suletud õpikeskkonnad või administratiivsed abivahendid?

Suur populaarsus õpihaldussüsteemide kasutamisel on unarusse jätnud õppija ja tema vajadused.

Kas see päris nii on? Unarule võib õpilane jääda kusiganes keskkonnas, see sõltub rohkem ikka õpetajast ehk tuutorist, mitte keskkonnast. Ühtmoodi aktiveerida tuleb õppurit igas keskkonnas, nii suletud kui avatud…
Kusjuures, igas avatud keskkonnas suhtluskanalite loomine ei olegi nii lihtne ülesanne. S.t iga avatud keskkond ei ole varustatud blogi või message boardiga, ja iga kord kõiki blogisid läbi lehitseda ning kommentaare otsida ei ole ehk ka eriti aega. Siis tuleks ehk kommentaarid eraldi voona vookogusse tõmmata…

Mis on puudu praeguses pedagoogilises lähenemises?

Üldlevinud arvamus on, et nad ei toeta uusi pedagoogilisi lähenemisi sh. sotsiaalset konstruktivismi…

Ei tahaks päris nõustuda. Moodle võimaldab praktiliselt igas lõigus konstruktivistlikku õpitegevust läbi viia, samuti arendada ennasjuhtivat õppijat, näit. õpipäeviku pidamine (journal), wiki, grupitööd jne.

Õppija kontroll ja autonoomsus, kommunikatsioon, interaktsioon õppijate ja õppejõudude vahel, teadmiste loomine ja aktiivõpe on siiani õpihaldussüsteemide arendamisel tahaplaanile jäänud.

Tahaks jälle vastu vaielda. Tehniliselt on see kõik ju võimalik. Vaja natuke mõelda ja parimad stsenaariumid välja mõelda, pigem jääb asi viitsimise taha ehk siis oodatakse valmisvahendeid, et need kõik probleemid lahendaksid.

Õpihaldussüsteemid haldavad suurepäraselt suurel hulgal kursuseid ja kasutajaid, aga just õppejõu vaatenurgast.

Aga see on ka oluline, sest kui õppejõul on palju erinevaid kursusi, siis ka õppejõud peab suutma seda hallata… 

Avatud õpikeskkonnad

keeruline haldamine – võib tekkida olukord, kus ei tajuta infovoogude liikumist erinevate vahendite vahel, mistõttu ei osata informatsiooni süstematiseeritult lisada. Õppijal ei teki ülevaadet kogu keskkonnast kuna seda iseloomustab kaootilisus ja konkreetse struktuuri puudumine.

On vaja aega, et harjuda uue lähenemisega ja uue mõtteviisiga. Samas, mida vanem on õppija, seda aeglasemalt see muutus toimub.

Avatud keskkonnad pakuvad suuremat vabadust keskkonna  loomisel, kuid nagu iga vabadusega, nii ka sellega kaasneb vastutus. Õpetaja peab eelkõige endale teadvustama ja suutma ka vajadusel õpilastele põhjendada oma vahendite valikut, nende otstarbekust ning suutma tõestada seda läbi praktika. Tegelikult ka õpilane peaks suutma oma vahendite valikut põhjendada, seegi on sammuke ennastjuhtiva õppija arenemise teel.

 

 

3. nädal – Sotsiaalsed võrgustikud ja personaalsed õpikeskkonnad

Igasuguseid erinevaid võrgustikke on loodud omajagu, aga reaalselt toimivaid on üsna raske leida.

Reaalselt toimiva võrgustiku all pean silmas kogukonna kõigi liikmete (mitte ainult eestvedajate – administraatorite) initsiatiivi kogukonna töös aktiivselt osaleda ja kogukonda edasi arendada, nn. sisemise mootori olemasolu. Tõenäoliselt peaks ka võrgustike arvukust reguleerima tegelik vajadus nende järele. Vähem elujõulised surevad välja ja need, millel on ka suurem praktiline väärtus, jäävad ja arenevad edasi (looduslik valik )

 

Minu vooagregaatori kogemus (Page*s’i näol) on äärmiselt positiivne, kasutan seda esimest aastat õppesituatsioonis ja pidevalt avastan sellele uusi rakendusvõimalusi. Siinnimetatutele lisaksin veel juurde märksõnavoo tõmbamise võimaluse, midakaudu on ka kõige lihtsam kuvada linke uutele materjalidele ja/või ülesannetele. Olen tõmmanud ka wiki-voogusid agregaatori lehele, siis on hea ka endal jälgida, kas ja kuidas õpilased wikis töötavad. Paraku kõik wikid vist voogusid tõmmata ei lase, kuid WetPaint-i puhul see toimis.

2. nädal – personaalsed õpikeskkonnad

Personaalse õpikeskkonna idee on minu jaoks äärmiselt ahvatlev. Olles ise „elukestev õppija“ võin ma öelda, et see, milline on õppija suhtumine tema õpikeskkonda, on suuresti ajas muutuv. See sõltub eelkõige tema kogemustest, motiveeritusest ja alles siis vajadustest. See, kas inimene suudab kohanduda uute paradigmadega, sh. avatud personaalse õpikeskkonna ideega, on väga individuaalne. Nii ei arva ma, et see peaks kõigile ühtmoodi sobima. Küll aga võiks see olla eesmärk, mille poole liikuda. Avatus, koostöö, enesejuhitav õppimine peaksid olema just uue aja märksõnad…

Ma arvan, et personaalne õpikeskkond ei saa mingil juhul olla vaid vahendite kogum, see üksi ei tooks veel kaasa kvalitatiivset muutust õpiprotsessis ega selle tulemuslikkuses. Mõtlemine peab hakkama muutuma. Mõtlemine ja suhtumine oma tegevusse. Ja see on just enesejuhitava õppimise „nurgakivi“. Noorel inimesel on tõenäoliselt päris raske enda vajadustes selgusele jõuda ning oma õpieesmärke sõnastada. Seni on ju õppurid passiivselt vastu võtnud seda, mida lektor auditooriumi ees seistes neile ette loeb. Oma eesmärkide ja vajaduste mõistmiseks on samuti vaja eelteadmisi ja mingitki kogemust.

Kui võrrelda erinevaid õpimaastikke, siis hajutatud maastikul on minu silmis tugevad eelised. Ma ei suudaks praegu ette kujutada hajutamata õpimaastikku, mis suudaks pakkuda ühes keskkonnas nii palju erinevaid vahendeid kui neid oleks võimalik kokku kombineerida hajutatud maastiku puhul. Just vahendite paljusus, valikuvabadus, varieerimise võimalus ja paindlikkus on minu silmis hajutatud maastiku suurim pluss.

Olen kasutanud Pageflakes’i nö. „oma pesana“ umbes aasta, pidevalt täiendanud seda, loonud juurde uusi lehekülgi oma õpilaste tarvis, linkinud sinna õppematerjale, tõmmanud voogusid jne. Praeguseks ei kujuta ettegi, kuidas ilma sellise leheta veel kõik oma vajalikud asjad netist üles leida.

 

Saame tuttavaks!

Tere, head kursusekaaslased!

Olen Katrin Saks, inglise keele õpetaja Pärnu Koidula Gümnaasiumis ning TÜ Pärnu Kolledžis.
Inglise keelt olen õpetanud 18 aastat, neist viimased 8 kasutanud selleks ka arvuti abi.

Põhjus, miks sellel kursusel soovisin osaleda, oli möödunud aastal saadud äärmiselt positiivne kogemus ühelt teiselt e-kursuselt – Sotsiaalse tarkvara kasutamine õppetöös (jätkuvalt suured tänud Kai Patale ). Praegust kursust näen selle loogilise jätkuna…

Olen abielus ning kahe tütre – 2-aastase Katariina ja 18-aastase Maariti – ema.