Järgmine pärl tuli Tõstamaalt – “Pruutide kool“. Sügav kummardus nii Gerda Kordemetsale (autor ja lavastaja) kui Triin Tensole, rääkimata Laine Mägist ja Andrus Vaarikust. Selle etenduse muutis lummavaks nii lugu ise, kui tegijad, aga ka keskkond, kus seda mängiti – ilus-õdus mõisakool, saalist läbi avatud rõduuste ja -akende härmarduvale ent valgustatud mõisaalleele avanev vaade. Hirmus hea tundega sõitsime sealt koju, hing helge ümbritsevast ilust ja õnnelikud nii andekate inimeste üle…

Augusti lõpp Laitses maitses nagu lambalihapallid ja rohelise sibula kaste, lõhnas nagu naturaalne õunasiider ja liigutas meeli kui “Saatuse heidikute kuu” graniitvillas. Ja jällegi – super tegijad! Kersti Heinloo, Märt Avandi ja Jaan Rekkor. Äratuntavalt õuniililikud (E. O’Neill) peresuhted, mis esmalt masendavad ja kriibivad hinge, kuid loo arenedes pehmenevad ja inimlikustuvad. Kuigi seda peetakse järjeks O’Neilli autobiograafilisele etendusele ”Pikk päevatee kaob öösse”, tabab sealt tuntavaid paralleele ka “Iha jalakate all” tegelaskujude ja loo endaga. Mis mind aga üllatas, oli see, et erinevalt eelpool mainitust ei pakkunud “Saatuse heidikute kuu” sellist ootamatut lõpplahendust kui oleks oodanud. Kuidagi vaikselt oma voolusängi tagasi kulges see algul nii rahutuna näinud “mägijõgi”, kuidagi liiga lihtne ja igapäevane oli selle loo lahendus…

Suvise teatriralli lõpetas Hüüru mõisas “Head ööd, ema!” pisaraid kiskuv tragöödia. Huvitav koht oli valitud selle etenduse jaoks. Võibolla suvesoojal õhtul oli see vähe sõbralikum oma rohelise ümbrusega. Vihmasel, hämaral septembriõhtul aga mitte. Mängukoha väsinud-kulunud ilme, kitsas eesruum ja lihtne lavakujundus lõid juba ette raske ja masendava meeleolu, mida oodatav etendus veelgi süvendada tõotas. Ja seda ka tegi. Vaadates seda äärmiselt traagilist lugu esimesest reast, nähes kõigi nende emotsioonide avaldumist kui ka tagasi hoidmist nii lähedalt, ei olnud võimalik jääda puudutamata sellest valust, lootusetusest ja inimlikust traagikast.

Teine ja veelgi sügavam ning ehedam emotsioon on aga seotud meie pererahvaga – Gundula ja tema peatselt 70-ks saava abikaasaga. Me tundsime end tõeliselt nende pere liikmetena. Eriti pühapäeval, kui meie konverentsi kava oli juba läbi, viisid Gundula ja Volker meid sõitma. Käisime Gengenbachis, väikeses külakeses, kus jalutasime keskaegses linnas, külastasime kirikut, nägime nõidade muuseumi, sõime lõunat, ning õhtul käisime Strassbourgis Jumalaema kiriku juures valgusshowd vaatamas. Muljed Strassbourgi vanalinnast on fantastilised. See on imekaunis koht (Le Petit France) oma tänavakohvikute ja boutique-dega, kuhu kindlasti tasuks üht pikka nädalalõppu veetma minna.

Järgmine konverents juba 2012. aastal on New Yorkis…

Kiltsi mõis

 Kiltsis võttis meid vastu kooli kunagine direktor, kes tegi väga põhjaliku ekskursiooni majas, sh. restaureeritud keldriruumides ning rääkis pikalt-laialt adm. Krusensternist. Kiltsi mõisa kohvik oli konkurentsitult parim – võileivatort, admirali amps (lahtine suitsukala pirukas), magusaid kooke ja pirukaid loendamatul hulgal…

Sealt edasi liikusime Laekvere suunas, kus külastasime Muuga mõisa. Väga huvitava arhitektuurilise planeeringuga mõisamaja. Sees tundus olevat uhke vestibüül, kuid väljast me samaväärset paraadsissekäiku ei leidnudki.

Muuga mõisa vestibüül

 Igapäevaselt kasutatakse hoone väikest otsaust. Maja interjöör on taastatud Neffi-aegsena: maalid, skulptuurid, nikerdatud kaminad. Täiesti unikaalne võrreldes teiste Eesti mõisatega.
Kuna päev oli kõvasti edenenud ja meie hommikusöögist oli palju aega möödas, siis oli vaja võtta väike eine – piknik Valaste joa juures.
Järgmiseks siirdusime Jõhvi, et võtta kaasa õp. A ning sealt edasi Mäetagusele. Teel jäime kõva paduvihma kätte, kuid Mäetagusele jõudes oli ilm jälle kena. Jõime kohvi, jalutasime mõisahoones ja kuulasime murul lesides Liisi Koiksoni kontserti “Võilillelaps”.

Mäetaguse mõis

 Õhtul sõitsime Narva-Jõesuusse, Meresuu Spa hotelli. Broneeritud peretoa asemel paigutati meid eraldi kahestesse tubadesse. Nautisime Narva-Jõesuu randa ja põhjaranniku karastavat vett. Õhtusöök aga meenutas vana “head” vene aega – köök kinni, söök otsas, teenindus venis jne Tagasi hotelli jalutasime mööda randa, nautisime Sky-raadio rannapeo muusikat ja ilutulestikku.

Pühapäeval külastasime Ida-Viru mõisaid Illukat ja Maidlat. Maidla mõisas toimus linnulaulu kontsert, mis Katat kahjuks liialt ei paelunud.

Illuka mõis

Enne koduteele asumist käisime läbi ka Piisonifarmist, et keha kinnitada. Julgen soovitada…

Pärast Kadrina Keskkooli külastamist ja Hegi tutvustava loengu kuulamist läksime edasi Rakverre – linnusesse ja Kaukaasia restorani.

Tagasiteel põikasime Laupa mõisasse. Ühe tõenäoliselt kõige uuema mõisahoonega kompleksis asub praegu Laupa põhikool. Suurte rahadega korda tehtud maja näeb välja nagu näidiskool. Kõigele on mõeldud, kõik on viimseni viimistletud. 

Täna jõudsin tagasi loodusseminarilt Sibulateele. Kahepäevane retk vene vanasusuliste külades – Varnja vanausuliste kirik, Kolkja vanausuliste muuseum, Kasenpää; Kallaste liivakivikaldad,  Alatskivi loss ja Juhan Liivi muuseum; lõunasöök Apollo Belvedere’s – see kõik oli superlahe kogemus. Giid Triinu võiks soovitada küll kõigile, kes vähe teistsugust Eestimaa retke plaanivad…

Mõned mõtted: Maris Mälzer, Education International – õpetajate ja õppejõudude katusorganisatsioon, A vision of students today;

Merle Varendi, Kvaliteet e-õppes – hea tagasiside toetab enesehindamise oskust; Sirje Pree – Tiksumine (timing harjutuste juures) käivitab ajus ärevuskeskuse; Anne Krull – Ühelt inimeselt idee varastamine on plagiaat, paljudelt idee(de) varastamine on teadustöö; Iga lahendus sünnitab uusi probleeme; Keegi ei kuula teid enne, kui vea teete.

E-õppe uudiskiri (http://uudiskiri.e-ope.ee) Nr. 20/Talv 2010. Tagasiside e-õppes, Anne Villems ja Taavi Duvin.
D. Kirkpatricku püramiid – neli tagasiside taset: Reactions, Learning, Transfer, Results. 1. tasemel – väljenda oma suhtumist ja emotsioone (just uue võtte kasutamise järel). Näit. emotsioonide skaalal paiguta end sobivale kohale. Võiks teha enne ja pärast ülesannet. “Virtuaalne aplaus” – foorum, valge tahvel, polling, küsitlused.
2. tasemel – sisu kokkuvõtted, näit. tunnikontroll. Piiratud mahuga konspekt (osata olulist välja tuua), partnerid kommenteerivad. Meetod 3 plussi, 3 miinust – igaüks paneb kirja 3 uut asja ja 3 juba teada asja. Väljenda tunnist omandatu joonisega (üksi või grupiti). Rühmatööd võib esitada ka plakatil – GooglePresentations. Anda õpilastele ülesanne ise materjali kohta küsimused koostada (diagnostika, mis jäi õppijatel segaseks). Kodutöö võiks olla tunni materjali edasiarendus (infootsingu ja õpioskuste arendamine).

Kursusest. Pealkiri (“Integrating e-learning and web2.0 tools into language learning”) on igati paljulubav. Eks neid web2.0 vahendeid me siin ju vaatasime ka, aga selle koha pealt ma midagi uut ei avastanud. Huvipakkuv oli minu jaoks webquesti teema. Mitte sellepärast, et ma selle alles nüüd enda jaoks avastasin, aga pigem uue zunal.com keskkonna tõttu, mis väga lihtsalt võimaldab üles laadida ja nö. “vormistada” webqueste. Selle teemaga tegeledes hakkasid mõtted kohe liikuma ja loodetavasti saab mõned tekkinud ideedest ka kunagi teoks teha.

Inimestest. Meie õppegrupis oli 13 inimest – Kreekast, Rumeeniast, Soomest, Inglismaalt, Portugalist, Leedust, Poolast ja Eestist – kõik naised! Kursust viisid läbi Madalina (Rumeeniast) ja Maria (Kreekast). Muidugi olid inimesed kenad ja osadega tekkis ka päris hea kontakt, aga puudu jäi inimesi ühendavast seltsielust. Kui me midagi ühiselt tegime, siis ainult enda initsiatiivil. Koolitajad pakkusid välja vaid ühe väljasõidu.

Vabast ajast. Kuna kursuslased tõstsid juba esimesel päeval lärmi liiga tiheda ajakava pärast, siis tehti see kiirelt ümber. Uus ajakava jättis meile päris palju vaba aega, aga selle tohutu kuumuse tõttu (30-33 kraadi) ei olnudki keset päeva võimalik midagi ette võtta (nüüd saan väga hästi siesta mõttest/vajalikkusest aru).
Käisime mõned korrad ujumas, nii Hania ametlikus kui ka mitteametlikus rannas. Meri on siin lihtsalt SUPER! – liivane põhi, vesi helesinine ja läbipaistev, soe ja nii soolane, et hoiab sind ise pinnal. See on selline supluskogemus, et sa ei tahagi enam veest välja tulla – ideaalne!
Neljapäeval käisime ühiselt laguunis Elafonissis. Esmakordne ja täiesti rabav kogemus jällegi. Sõit sinna kestis ca 2 tundi. Vahemaa polnud küll teab-mis pikk, aga need mägiteed – jeesus! Olen tavaliselt mägiteedel sõites suutnud suhteliselt rahulikuks jääda, aga seekord mitte. Mõned kurvid ja teelõigud olid nii kitsad, järsud ja madalad (kaljunukk pea kohal, nii et polnud kindel, kas buss alt läbi mahub), ning piirdeta tee piirnes meeletu kuristikuga… oi, see oli jube! Õnneks korvasid 3 tundi laguunis selle hirmu. Pärast väljasõitu läksime Hanias ühiselt õhtust sööma, viimane õhtu ikkagi. Olime ühes sadama välirestoranis – suurepärane ümbrus ja vaade, hea teenindus, mõnus seltskond. Sõin kreeta pirukat (lambalihaga, ei olnud eriline elamus, natuke kuiv oli), jõime mingit raki varianti (aniisiviin mingi mahlaga) ja värskelt pressitud sidruni jooki.
Hania vanalinn ja eriti sadama piirkond on õhtul tuledes ja väga põnev jalutada. Kahjuks ei jäänud meil seda aega palju, sest tuli jõuda viimasele bussile.

Elamisest. Kursus toimus Vahemere Agronoomia Instituudis (MAICh), 2 km Haniast Souda sadama poole. Õnneks oli ühendus Haniaga päris hea. Instituudi kompleks ja campus olid väga vahvad – ajaloolised hooned suurepärase looduse rüpes. Tsikaadid siristasid akna taga nii kõvasti, et summutasid isegi õhukonditsioneeri. Toad, kus elasime, olid küll kitsad ja palavad, aga see-eest puhtad ja kenad.

Söögist. Kolm korda päevas toitlustati meid instituudi restoranis. Hommikusöök oli klassikaline euroopa variant – krõbinad, sai, muna, tomat, kohv… Aga lõuna- ja õhtusöök olid mõnusalt vahemerelised – palju erinevaid vilju: suvikõrvits, baklažaan, paprika, oliivid, tomatid-kurgid, palju salateid, juustu, oliiviõliga kõik rohkelt üle piserdatud. Iga kord olid laual veinid. Saime kord isegi kala, see oli küll pisut kuiv, aga siiski meeldiv vaheldus. Desserdiks klassikaline kreeka jogurt (paks, rammus ja hapukas) meega.

Iraklion. Kuna kursus lõppes reede lõunal, aga minu lend läheb alles pühapäeva õhtul, siis otsustasin nädalalõpu veeta Iraklionis. Naudin vahelduseks rahu ja üksindust. Peatun hotellis Irini. See on küll vaid 2* hotell ja üsna odav, aga see-eest päris kena, puhas ja superhea asukohaga – bussijaam 200 m, 25. Augusti tänav ümber nurga, Veneetsia sadam ja meri ümber teise nurga. Ainus puudus on lennujaama suhteline lähedus ja pidevalt üle pea vuhisevad lennukid.
Olen jõudnud kesklinna risti-põiki läbi käia, nautinud hõrke sööke-jooke, sealhulgas mango sorbeed ja tõelist frape’d, ning külastanud ka Knossost (they still haven’t completed the construction there, you know ) Aga ükskõik kui tore ka üks reis ei ole, selle lõpu lähenedes hakkad üha rohkem kodu peale mõtlema ja oma kallikesi igatsema…

Kuidas ma siia jõudsin? Lugedes ja uurides TPACK kohta. Muuhulgas sattusin Helen Barretti E-Portfoliote blogisse, kus mulle väga meeldis üks mõte -

I think a lot of the problem with the implementation of electronic portfolios is that they are being implemented without TPCK. There isn’t a lot of knowledge about the pedagogical content of using portfolios for learning; the administrators and data managers are implementing electronic portfolios (that are really used as assessment management systems) with full knowledge of data and statistics but without full knowledge of the theoretical underpinnings and value of using portfolios to support student and teacher learning.  (http://blog.helenbarrett.org/2007/02/technological-pedagogical-content.html)

Mis omakorda viis mind mõttele, et ehk tuleks igasugune technologically enhanced õppetegevus kaardistada vastavalt neile kolmele faktorile – technology, pedagogy, content.  Usun, et see annaks päris hea tulemuse, vähemalt õpetaja enda jaoks…

6.-13. juuni – reis Türki  Alanyasse. 7 päeva sooja päikese all Vahemeres. Lisaks džiibi safari  ja jahisõit Alanya lahel. Huvitav Türgi köök ja mõned uued tuttavad.

19. juuni Maariti lõpetamine. Ilm oli küll pilves ja pisut vihmane, aga siiski kaunis ja meeldejääv. Edasi TÜ ja majandusteaduskond.

Jaanipäev kulges mõnusalt perekondlikus ringis nagu ikka, rohkelt grilli ja muud head-paremat.

Hansapäevad – palju huvitavaid inimesi, hansa turg, Noorkuu ja Greibi kontsert, ning kõige meeldejäävam elamus – Öölaulupidu.

28.-29. juunil olin Tartus Dorpatis Koolielu moderaatorite koosolekul.

4. juulil tähistasime ema juubelit Ammende villas ja seejärel kodus.  Kinkisime emale kahepäevase Meresuu-Spa paketi, mis jättis neile väga hea mulje. Ühtlasi tekitas mõtteid teha üks ulatuslikum dessant Narva-Jõesuusse järgmisel suvel…

Selle suve esimene mõisapäev, 26. juunil viis meid Valgamaale – Voltveti mõis Tihemetsas, Palupera ja Hummuli mõis. 11. juulil käisime Järvamaal – Roosna-Alliku, Särevere ja Koigi mõis. Mõisakoogid ei ole sel aastal eriti imponeerivad olnud, küll aga on kohalikud giidid end hästi ette valmistanud ning palju huvitavat infot pakkunud.

14. august – Augustiunetus. Positiivne oli see, et olime oma DKG-ga väljas – pakkusime kooke ja muud head-paremat Anni Akadeemia õuel. Ka Anu ja Merike Tallinnast ühinesid meiega. Merikese tütred toetasid meie üritust nii maiuste kui muusikaga.

Talgupäev Anni Akadeemia hoovis algas küllalt vara. Külm oli. Õnneks sai hakata end liigutama – lillede ja ürditaimede kasvatamise kaste mullaga täitma, õue koristama, asju tassima, krohvi keldri seintelt maha kraapima jne. Varsti jõudis kohale Artur (Talvik), kelle “Laulud tähtedega” saates osalemise põhjus ongi just Anni Akadeemia toetamine. Seega – homme helistame Lenna ja Arturi toetuseks. Pärast seda tutvustati Anni Grupi tegemisi, joodi teed ja söödi kringlit.